Vaikus kestab. Ka maalimises. Kuigi see on 70. postitus, sisuliselt tore juubel. Õnne meile!
“Ilma eesmärkideta pole suurt edu võimalik saavutada. Eesmärk on nagu kompass, mis juhatab meid õiges suunas ja aitab unistustel reaalsuseks saada.” – Jim Rohn
Lootma peab. Unistama peab. Õues on kohe kohe kevad ja valgust maalimise jaoks hakkab iga päev juurde looma. Ehk siiski…
Ja kuna mu armas kass Nafta lahkus kasside Valhallasse, siis kuude möödudes tundsin, et vajan uut seltsilist ja võtsin Pesaleidjast uue hoolealuse, kassi nimega Maia-Mur. Nüüd pusime kahekesi ellu jääda ning hakkama saada… Maia-Mur on selline rahuliku loomuga intelligentne tegelane, askeldab vaikselt nagu oma kodus, vahel mängib lapselapsega, kes talle paberpallikesi meisterdab ja suletutiga põrandale jutte veab. Ei ole enam peidus vaid käib ja uudistab igat külalist. Ütleb viisakalt tere ja on mõnikord ka valmis mängima. Öösel vahest sehkendab, aga teeb seda tasasel susside sahinal ja väga vaikselt, sest perenaine ju magab.
Vastu hommikut korraldas korraliku paberpalli jooksu – mitmeid kordi müdinal ühest toa otsast teise: no kas siin majas ka millalgi ärgatakse ja süüa pakutakse? Tegelikult oli tal vaja lihtsalt turvatunnet, et kausid on pilgeni täis, sest kui kausid said taevamannaga ääreni täidetud ja peekrisse voolas kristallselge puhas vesi, siis näksiti siit ja sealt ja mingi rahuolevana turvalisse sultanipessa magama st padjale voodi all, kus hetkel on pelgupaik. Võib-olla, kui kord saabub kassi ronimistorn, siis leitakse lõpuks ka oma lemmikkoht. Mulle väga sobib, et ta seal terassiuksest kaugel põõnab, saan mina rahus edasi tagasi patseerida, terassiust valla hoida ning oma inglisekeele õpikutega sahmida ja asju jalgrattale laduda. Seltsimees MURMUR ei aimagi kui ma jälle pikaks päevaks tööle lähen ja ta rahumeeli omapead askeldama ning põõnama jätan terveks päevaks. Saame tasapisi koos hakkama.
Lumikellukesi on ka näha.
